Ega meil siin suurt midagi ei toimu. Ikka töö-kodu-töö-kodu.
Minu töökoht on endiselt Fish Bar ja Gristo käib laos tööl ja nädalas korra ka Manchester Unitede mängudel baaris tööl.
Poolteist nädalat tagasi käisime nädalasel visiidil Eestis. Südamest vabandan kõigi ees kellega ei olnud võimalik kokku saada. See nädal läks lennates ja jooksime ühest kohast teise. Pole ikka paremat paika maailmas kui oma kodu. Kui Gristo tegeles terve nädala cabrioga, et see pikaks sõiduks korda teha, siis mina sain natuke Eestis oldud aega ka nautida.
Esialgselt oli meil plaanis tagasi Inglismaale tulla Lätist Ventspilsist laevaga Saksamaale ja siis Hollandist Rotterdamist laevaga Inglismaale Hulli. Kahjuks aga kui hakkasime pileteid broneerima, tuli välja et kuskile pole vabu kohti saada. Ei tulnud me ju selle peale, et munadepühade ajal lähevad inimesed hulluks ja hakkavad igale poole reisima(Nagu me isegi) Helistasime kõik võimalikud variandid läbi, k.a. Soome kaudu. Soome aga olid kõik laevad mitu päeva ette juba kõik täis broneeritud. Ja ega meil muud üle ei jäänudki, kui autoga läbi Läti-Leedu-Poola-Saksamaa-Hollandi sõita. Eelmine kord kui selle teekonna ette võtsime, lubasime endale, et enam kunagi seda ei tee. Õnneks saime koha laevale suunal Rotterdam-Hull, mis päästis meid veel umbes 700 km sõitmisest. Sadamas pidime olema kolmapäeva õhtul kell 19.00. Pärnust hakkasime sõitma teisipäeva varahommikul mis pidi jätma meile piisavalt aega sadamasse jõudmiseks. Pikemaid peatusi me teel ei teinud, väikesed söögipausid ja Willy pissipeatused :)
Esimene päev sõitsime nii kaua kuni jõudsime ja magasime 2h Poolas tanklas. Ennem seda suutis Poola meid järjekordselt väga närvi ajada. Järsku avastasime ennast ummikust mis oli 6km pikk ja kus me pidime seisma pea 2h mingi suvalise valgusfoori pärst, sest suurtel veoautodel oli raskusi 90kraadise pöörde tegemisel. Poleks muidu hullu läbi Euroopa sõita kui seda Poolat seal vahel poleks. Tundub, et keskmine Poola pereisa on rekkamees sest neid on seal ikka tõsiselt palju. Maanteel sõidavad 4-5 tk üksteise taga ja mööda saada on praktiliselt võimatu. Kui neist 5st suure vaevaga mööda saad ja tekitad paar liiklusohtlikku olukorda siis ootab eest järgmised 5 rekkat jne.
Jõudsime siis lõpuks läbi Poola ja läbi Saksamaa ja jäänud oli veel umbes 100km kui hakkasid ummikud Rotterdami külje all. Lihtsalt istusime 4 realisel kiirteel ja mitte ükski auto edasi ei liigu. Navi pealt nägime kuidas kohale jõudmise aeg muudkui juurde tiksus. Olime juba valmis helistama laevafirmasse ja ütlema, et me ei jõua sellele laevale. Mis tähendanuks 220 euri kaotust, veel 300km sõitmist Calaisse Prantsusmaale kust oleks pidanud võtma teise laeva, mille oleks saanud alles ei tea millal ning siis veel 500 km koju sõitu. Aga ühel hetkel pääsesime ummikutest läbi ning jõudsime sadamasse tund aega ennem check-ini lõppu. Seda tunnet on raske sõnadesse panna mis me tundsime kui sadamasse jõudsime. Aga mitte kunagi enam ei võta me sellist reisi ette kiiruga!
Laevas ootas meid juba mõnus kajut voodi ja dushiga just see mida vajasime. Willy kahjuks pidi minema autotekile puuri. Sõnaotseses mõttes panime ta puuri. Küll meil oli kahju temast kui ta sinna nutma jäi, endalgi tuli pisar silma.
Õnneks oli see vaid üks öö ja kui hommikul laeva pealt maha saime ja Willy muruplatsile jooksma sai siis nii õnnelikku koera pole me ammu näinud. Ta hüppas ja kargas ja viskas isegi salto seal :) Siis oli meil veel 200km sõita olimegi tagasi oma Inglismaa kodus. Nüüd on ta siin end sisse elanud ja usun et täitsa meeldib talle siin. Kuigi ei ole tal hoovis nii palju jooksmis ruumi kui minu vanemate juures aga nädalas mõned korrad ikka üritame temaga kuskil pargis käiia. Siin kohal veel kord suur-suur aitähh minu emale ja isale kes tema eest hoolitsesid. Endal oli süda rahul kui teadsime, et ta on nii heades kätes. Tundub, et ka nemad nüüd igatsevad Willyt ja ega teil muud üle jää kui üks koer juurde võtta. Soovitan taksi võtta :)
Willyl aga on siin uus "sõber", nimelt Evelinil ja Jaagul on ka koer Chihuahua nimega Spot. Nad Willyga ei saa üldse omavahel läbi. Tundub, et Willy üritab meid tema eest kaitsta, sest iga kord kui Spot tuleb meile lähemale siis Willy väga kurjalt käratab ta peale. Ega ajapikku peavad nad omavahel leppima. Hetkel tundub, et Willy on siin majas peremees :)
Tervitused ja kallistused teile kõigile!
Gristo tegi paar pilti enda töökoha ees kah
siin üks pilt ühest poe aknast siin Manchesteris.
